Seksuaalvägivalla märkamine ja ennetamine lasteaias

Seksuaalvägivalla märkamine ja ennetamine lasteaias

Seksuoloog Rita Holm viis märtsis Lapsevanema Kooli loengusarja raames läbi kaks koolitust: 13.03 lapsevanematele ning 14.03 toimus sisekoolitus meie õpetajatele ja lapsehoidjatele.

Seksuaalvägivalla märkamine ja ennetamine on just lastega töötavate spetsialistide jaoks oluline teema, sest statistika ehmatab: üle poolte juhtudest on alaealise seksuaalne väärkohtlemine saanud alguse enne kooliminekut ja toime pandud pereliikme poolt. Tihti kestab väärkohtlemine aastaid ja alles täiskasvanueas leiab ohver endas jõu ning julguse kurjategija vastu välja astumiseks. Sellisel juhul on aga kuritegu juba aegunud ja õiglast karistust teo eest ei järgne, Eestis aegub lapsevastane kuritegu 10 aastaga.

Lasteaia olulisus

Lasteaiaõpetajal on seega väga suur roll märgata, ennetada ja vajadusel reageerida, et laps saaks õigel ajal abi. Seksuaalkasvatus (ehk tunde- ja turvalisuse kasvatus) eelkoolieas on esimene suur samm ennetamaks seksuaalvägivalda. Lasteaias saab lastele õpetada turvalises keskkonnas, eakohaseid materjale kasutades ja arusaadavas keeles, kuidas seada piire ja vajadusel öelda ei.

Laste teadlikkuse tõstmise turvareeglid:

  • Ujumisriiete reegel: kõik, mis jääb tüdrukutel ujumistrikoo ja poistel ujumispükste alla, on ainult tema oma. Keegi sealt katsuda ei tohi, seda näitama ei pea ja selle üle otsustab laps ise. Hea on rühmas teema avamiseks kasutada näiteks pabernukke ning lisada näitlikustamiseks poissnukule ujumispüksid, tüdruknukule trikoo.
  • On igal juhul okei öelda „ei“, kui sulle miski ei meeldi. Sa ei pea laskma end mitte kellelgi kallistada, paitada, katsuda, kui see sinus ebamugavust tekitab. Vanemad inimesed on harjunud, et laps peab tädile kalli tegema või vanaema süles istuma, aga ei pea. Nii nagu täiskasvanutel on erinev lähedusvajadus on see ka lastel. Laps ei pea tegema mitte midagi ainult seetõttu, et vanaema/tädi/onu/ema muidu muutub kurvaks või solvub. See on lapse keha ja tema otsustab, kes või kuidas seda katsuda võib.
  • Alastiolek ei ole häbiasi, ükski keha ei ole ilusam või koledam kui teine. Aga ka laps peab teadma, kus võib olla alasti ja kus mitte: näiteks oma maakodus palaval suvepäeval võib hüpata alasti basseini, samuti on okei käia oma perega saunas ja pärast lumehanges püherdada. Alastus iseenesest ei ole rõve või vastik või tabu, aga selleks on oma turvaline ruum ja olukord, igalpool ei saa olla alasti. Näiteks, kui laps magab kodus oma voodis alasti ja see talle meeldib, siis pole midagi valesti. Aga lasteaias magamiseks peab kandma pidžaamat või aluspesu.
  • Lapsed peavad teadma kehaosade õigeid nimetusi, et vajadusel turvalisele täiskasvanule selgitada, mis temaga on juhtunud. Seksuaalkurjategijad õpetavad lastele tihti „ohutuid“ väljendeid ebasündsa tegutsemise varjamiseks. Nii on õpetajal või ka lapsevanemal raske reageerida, sest ta ei saa aru, millega päriselt tegu on: onu teeb mulle öösiti nina peale musi, isa sööb mu õuna vms on vaid paar näidet selle kohta, kuidas laps on tegelikult proovinud abi paluda, kuid ei ole osanud õigesti rääkida asjadest, mida talle on tehtud ja mis talle pole meeldinud. Lasteaialapsele piisab, kui ta teab, et poistel on noku ja tüdrukutel tussu, hilisemas eas vahetavad nad juba ise terminid õigemate vastu ehk peenis ja tupp. Koolilastega tasub vajadusel rääkida ka roppudest sõnadest ja mida need päriselt tähendavad. Sageli juhtub kooli minnes, et lapsed õpivad vanematelt koolikaaslastelt ära mõne sõna, millest nad päriselt ise aru ei saa. Sellisel juhul peaks täiskasvanu selgitama, mis selle tähendus on ja lisama, et nii ei ole viisakas suhelda: me kasutame alati õigeid nimetusi.

Teemaga kaasneb palju väärarusaamu ja spetsialiste napib 

Seksuaalkasvatus on eesti ühiskonnas endiselt veel tabuteema ning sellest tulenevalt ei ole meil ka piisavalt spetsialiste, kes lastega või õpetajatega oskaks tegeleda. Mida rohkem iga üksik täiskasvanu oskab märgata ohumärke ning suhelda lastega arusaadavas keeles, seda enam aitame kaasa kõige haavatavamate ühiskonnaliikmete – laste – heaolu parandamisele ja kurjategijad saavad õigel ajal väärilise karistuse.

Pea meeles, et kui sul on kasvõi väiksemgi kahtlus, et midagi pole õigesti, võta ühendust lastekaitsespetsialisti või laste majaga  ja las nemad uurivad täpsemalt. Kui selgub, et lapsega on siiski kõik korras, on ju suurepärane ja saad rahulikumalt hingata. Ära jäta last tähelepanuta! Kõige hullem, mida saab teha, on mitte reageerida.

Rita Holm on Soomes õppinud seksuaalkasvatajaks ja -nõustajaks ning juhib heategevusorganisatsiooni Eest sv tugigrupp. Temaga saab ühendust www.kasvatuspuu.ee lehe kaudu.

Telli ka Lastekaitse Liidu raamat „Mina olen enda oma

Lasteabi telefoninumber on 116111

Kristi Stahl
Väike Päike

Lasteklubi Väike Päike blogipostituste jagamise, refereerimise ja avaldamise tingimused.