Minu kolmest lapsest kaks nooremat on mõlemad käinud Väikes Päikes Peetri õuehoius, kus meil on kokku staaži 2+2 ehk 4 aastat. Kui Järvekülla kolisime, oli keskmine tütar 6kuune ning teadsime, et siinkandis võib hoiukoha leidmine olla paras peavalu, seega hakkasime vaikselt ringi vaatama. Kui kuulsin, et peagi avatakse meie kandis õuehoid, siis olin nii-nii õnnelik – olen Taani ja Norra õuehoidudest kuulnud ning tundsin, et oleme õnnega koos, kui meie lapsed saavad käia õuehoius. Uurisin eelnevalt ka Väikese Päikese tausta ning mulle tundus turvaline valida teenusepakkuja, kellel on pikk kogemus alushariduses ning silmnähtavalt ka lapsest lähtuv lähenemine.
Alustasime teekonda Peetri õuehoius, kui see oli äsja avatud, seega mõned asjad loksusid veel paika. Meil olid suurepärased lapsehoidjad eesotsas Kadri Kaarusega, kes juhib hoidu tänaseni. Ma hindan kõige rohkem, et lapsed veetsid väga palju aega värskes õhus ning nendega viidi läbi ka palju praktilisi õppetegevusi – hoolitsesid hoiujänese eest, tegid lõket tähtpäevadel, õppisid tuleohutust, joonistasid veega, möllasid vihmaste ilmadega poris, uurisid looduses peituvaid elanikke, ehitasid üheskoos ning laulsid ja tantsisid väga palju! Kõikidest tegevustest tegid hoidjad pilte ning meie saime läbi e-keskkonna osa oma lapse päevast ja õhtul sai veel arutada kodus tehtu üle.
Minu arvates on õuehoius mõnus tasakaal õppimise ja vabalt tegutsemise vahel, et käiks seal isegi. Igaühel peaks olema selline lapsepõlv, ausõna. Mis on veel mõnusam, kui vihmase ilmaga suures pori-ja mudaloigus koos sõpradega hüpata ja kiljuda? Ja pärast lastakse sind veel voolikuga puhtaks! Las ma ütlen, veel lahedam on see, kui su hoidja rullib end koos sinuga pisikesest kelgumäest alla ja te mängite lumekulli!
Õuehoius on paljud lapsehoidjad tööl osakoormusega, seega esialgu on ehk raske kõigiga kohe ära harjuda, aga ma kinnitan, et sinna on tööle leitud tõelised pärlid ja nelja aasta jooksul ei suutnud ma ära imestada, kuidas lapsehoidjad suudavad igal hommikul lapsed nii suure hoole ja armastusega vastu võtta. Meie noorimal lapsel kujunes traditsiooniks, et tema tahab hommikuti meie sülest hüpata lapsehoidja sülle. Kui välja arvata üks lapseootel hoidja, siis olid kõik alati valmis „1-2-3-hüpe!-t“ tegema ning sellega hommikud ka vanematele sujuvamaks muutma.
Kui meie kolmas laps selle aasta augustis pidi õuehoiuga hüvasti jätma, siis temal oli elevus uue ees, aga mina ja hoidjad nutsime täiega. Meie rohkem õuehoius käia ei saa, aga tean, et lapsed olid need 2+2 aastat väga hoitud ja armastatud, said rohkelt õues viibida ning uurida ja avastada. Õuehoius ei pea kartma ka seda, kuidas nad nüüd vihma ja külmaga seal õues on. Kvaliteetne riietus päästab päeva ja õuehoius on olemas väga toredad siseruumid ja klaasustega terrass, kus väga krõbeda külmaga saab hoida sooja. Seega, soovitan kõigil, keda ei häiri päeva lõpus ülirahul ja vahel veidi porised lapsed, oma laps õuehoidu viia!