EST RUS ENG FIN
EST RUS ENG FIN

Õuelapsehoid – tervislik ja arendav algus lasteaiateele

Väike Päike avas märtsikuus Peetri elamurajoonis uue õue lapsehoiu, mille pisikesed lapsed viibivad koos hoidjatega õues iga ilmaga. Lähtutakse printsiibist, et kõiki tegevusi, mida saab teha toas, saab teha ka õues.

Õuelasteaedu ja -hoide leidub mujal maailmas üsna palju, eriti populaarsed on need Saksamaal ja Skandinaavias. Näiteks oli 2018. aastal ainuüksi Saksamaal registreeritud umbes 1700 õuehoidu ja -aeda. Idee ise sai alguse 1950ndatel Taanis, kus ühe entusiastliku lasteaedniku metsa- ning loodusearmastus ametlikuks metsalasteaiaks kasvas, kuid palju sarnasusi on sel ka skaudiliikumise, waldorf- ja montessori pedagoogika ning Reggio Emilia tegevuskultuuriga. Ameerika lasteaedades kogub metsa-reedete algatus populaarsust: kord nädalas viiakse õppetegevus läbi looduses. Eestis seni õuelasteaedu avatud pole, küll aga tegutsevad mõned õue lapsehoiud Tallinnas ja Tartus, 2017. aastal kaitsti Tartu Ülikooli Haridusteaduste Instituudis ka esimene selleteemaline magistritöö (Masing, M. 2017). Ei saa väita, et külmem kliima õuesõppele piiranguid seaks – pole halba ilma, on vaid halb riietus!

Õues olemine ja selle kaudu õppimine on lapse jaoks kõige loomulikum viis teadmisi saada. Ometi on tänapäeva ühiskond jõudnud seisu, kus lapsed viibivad õues üha vähem ning järjest nooremad lapsed leiavad tee erinevate ekraanide ette. Õuehoius lähtutakse aktiivõppe meetodist, mille kohaselt laps õpib ja salvestab teadmisi kõige paremini just ise kogedes, kasutades selleks oma kõiki meeli. “Mida laps kuuleb – selle ta unustab, mida laps näeb – seda ta mäletab, mida laps kogeb – selle ta jätab meelde!” (Laanpere 2008).

Õues viiakse läbi kõik päevakava järgsed tegevused ja seda iga ilmaga, vaid erandjuhtudel tegutsetakse tubastes rühmaruumides. Siiski ei tähenda see päev otsa looduse meelevallas olemist: hoiu õuealal on mitmeid võimalusi tuule, vihma või päikese eest varjus olemiseks. Rõhku pannakse looduse jälgimisele, matkamisele, loovuse arendamisele, aastaringi jälgimisele. Väärtustatakse vaba mängu ja montessorilikku õppemeetodit, mille keskseks ideeks on lapse iseseisvuse suurendamine. Hoidja roll on abistav ja suunav. Väga oluline on kodu ja lapsehoiu vaheline koostöö ja usaldus.

Õueala on kujundatud loodust hoides ja au sisse tuues, mänguasju on pigem vähe ja need on hoolega valitud. Loodus pakub küllaldaselt tegevust: kivid, lehed, käbid, liiv, putukad, lilled, oksad jne saavad lapse käes hoopis uue tähenduse. Õues olemine annab lastele võimaluse loodusega suhestumiseks, vahetu kogemus looduse (ka linnalooduse!) seltsis on parim viis arendamaks lastes loodushoidlikku mõtteviisi, loovat mõtlemist, teistega arvestamist ja enda usaldamist.

Arstid on nõus, et rohke õuesolek tugevdab tervist ja karastab, ka viirused levivad värskes õhus kehvemini ning uni on kvaliteetsem. Õuehoius toimub ka lõunauinak tavaliselt õues (vankris või rippvoodis). Suurt rõhku pannakse kihilisele ja kvaliteetsele riietusele.

Uuringud on tõestanud, et igapäevane rohke õues viibimine toetab lapse motoorika arengut, koordinatsiooni, kompimistundlikkust ja arendab kauguse/sügavuse tajumist. Teiste riikide näitel on leitud, et õuelapse kooliküpsus on tavalasteaia lapse omast mõnevõrra parem, sest õuehoid annab lapsele kaasa suurema iseseisvuse ja vastutustunde ning paremad sotsiaalsed oskused. Tänu õuesolekule kasvab spontaanne tähelepanuvõime, analüüsioskus, kohanemisvõime ja koostöövalmidus, ka siseruumides on õuehoiu lapsed tavaliselt eakaaslastest rahulikumad. Lisaks on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel märgatud sümptomite vähenemist tänu õuesõppele.  

Kokkuvõtteks võib öelda, et õue lapsehoiu puhul pole tegu mitte ekstreemse pikaajalise õues olemisega, vaid läbimõeldud ja hoolikalt planeeritud MÕK-õppetegevusega (me õpime kõikjal). Koostöös lapsevanematega pannakse õues õppides alus tervele ja aktiivsele elule – rõõmus laps on õuelaps!