Väikesesse Päikesesse sattumine oli tegelikult juhus. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli rekreatsiooni eriala ning pikalt tegutsesin üritusturunduse ettevõtluses. Vaatasin tööturul ringi ja soovisin teha suvisel ajal tööampse. Helistasin Väikese Päikese Viimsi lasteaeda, kus pakuti mulle asendusõpetaja ametit. Kuna ma varem ei olnud lastega töötanud, siis eneselegi üllatuseks mulle väga meeldis. Seejärel pakkus hoopiski õppejuht Mari Kummer mulle püsivat õpetaja kohta ja siin ma nüüd olen. Ma tunnen, et pole kunagi varem tundnud end nii vaba ja iseendana kui lasteaias töötades.
Minu isiksusega haakub eelkõige soov kulgeda, luua, meisterda ja oma teadmisi edasi anda – kõik, mida ma saan nüüd õpetajana koos lastega teha. Lastega töö juures on kõige võimsam osa nende siirus, tohutu energia, uudishimu ja loovus. Mulle on oluline, et lapsed saaksid tegutseda vastavalt oma huvidele. Ma ei piira loovust ega aseta last raamidesse. Ma lasen neil katkematult oma mängu arendada ja kõik võibki olla vahepeal väga sassis, aga sellest kasvavad välja kõige loovamad lahendused. Näiteks puhketoas ehitavad lapsed vooditest onne. Nad saavad iga päev oma loomingule midagi uut lisada, viimistleda ja kastist välja mõelda. Selline protsess on nende jaoks arenemise allikas.
Töös lastega lähtun alati inimlikkusest. Ma mõtlen väikese inimese peale, mida tema võib tunda ja mõelda. Lapse silmadest saab kohe aru, kas tema hingekesele tegi mõni olukord liiga. Püüan alati laste omavahelised arusaamatused nendega läbi rääkida. Tihti on lapse mure peidus esmapilgul nähtamatutes detailides. Kui vestlen lapsega rahulikult ja siiralt, selgub sageli, mis teda tegelikult vaevab. Näiteks võib jalutuskäigust keeldumise taga olla soovimatus veepudelit kaasas kanda. Ma võtan aega, et vestelda iga lapsega ja õppida tundma tema suurt maailma. Nii oluline on päriselt kuulata, mida lapsel on öelda ja teha seda rahulikus tempos. Seeläbi tekib tal turvatunne ning julgus oma mõtteid ja ideid väljendada.
Minu jaoks on olnud õpetaja töö kõige suurem „ahhaa“ moment see, kuidas ma näen iga päev laste arengut. Igas lapses on peidus tema tugevus ja andekus, mis ootab avastamist. Need on kõige võimsamad hetked, kui see üles leida.
Lapsed peaksid lasteaiast kaasa saama enesekindluse olla täpselt selline, kes nad on oma kõige loomuliku minana. Sellega kaasneb julgus jääda iseendaks, oskus väljendada oma soove ja mõtteid ning lähtuda oma vajadustest ja huvidest. Need oskused on olulised nii koolis, tööl kui ka isiklikus elus, aidates neil loovalt mõelda ja väljakutsetele vastu astuda. Lisaks, et lapsed saaksid lasteaiast kaasa tunde ja harjumuse lasta oma loovust lendu, olla uudishimulik ja avastada ümbritsevat, esitada küsimusi ning kogu protsessi käigus julgeda ka päriselt eksida ja uuesti proovida, sest see on ju inimlik!