Juba noorena avastati mind pisikeste lastega mängimas ja koos tegutsemas. Tundsin, et saavutan lastega kiirelt kontakti ja mulle väga meeldis nendega aega veeta. Peale gümnaasiumi lõpetamist valdas mind siiski teadmatus, mida nüüd edasi teha. Südames olin alati tundnud tõmmet lastega töötamise poole. Samas kartsin, kui lähen lasteaeda tööle, siis ma ei pruugi enam lastega koosolemist nautida. Juba ette rutates võin öelda, et see ei pidanud paika! Vabal aastal jõudis juhuse teel minuni lapsehoidja kutsestandardi koolituse kuulutus, millele otsustasin end kirja panna. Kui ma sain oma tunnistuse kätte, siis ma silmasin Väikese Päikese Kesklinna lastehoiu lapsehoidja kuulutust ja otsustasin kandideerida – see on esimene koht, kuhu ma kandideerisin ja täna, 11 aastat hiljem, töötan Väikese Päikese Kesklinna hoiujuhi ja lapsehoidjana.
Mulle on oluline, et laps tunneks end meie juures turvaliselt ja õnnelikult ning vanem saab rahuliku südamega oma lapse meie hoolde usaldada iga päev. Kui laps ulatab hommikul mulle oma käe, olles veel emme või issi süles, siis see on minule ülim usalduse märk – laps tunneb, et siin on turvaline. Esimesel kohtumisel uue perega loon vundamendi usaldavaks ja läbipaistavaks koostööks, mis on võti lapse kohanemisel hoius. Julgustan vanemat uurima kõige kohta, ei ole olemas ühtegi vale küsimust! Tean, et see võib tõenäoliselt olla vanema esimene kogemus, kui nad jätavad oma lapse hoidu, kus ei ole ühtegi tuttavat täiskasvanut. Kui laps jääb esimestel kordadel nuttes hoidu, siis see on täiesti normaalne ja ta väljendab oma tundeid. Me jälgime last, lohutame, paitame ja kallistame. Esimene kord on vanem alati läheduses ja laps on meiega vaid pool tundi, edasi hakkame hoius olemise aega tasapisi pikendama. Alati läheneme iga pere vajadustele individuaalselt ja hindame lapse valmisolekut.
Minu kohta on öeldud läbi aastate, et ma võtan iga lapse vastu nagu nad oleks omad. Mind teeb töö lastega rikkaks südames. Alati on raskemaid hetki, aga piiritu ja siiras armastus, mida ma iga päev saan lastelt, on võrdlematu. Nad tulevad sind kallistama, keegi hüüab valjuhäälega Käroooool, nad oskavad naeratuse näole tuua ja alati väljendavad oma filtriteta tundeid. Kui ma astun hoiuuksest sisse, siis ma jätan maha oma mured ja olen 100% laste päralt – rooman lastega maas, teeme üheskoos karuhääli ja laulame hailaulu. Oleme teinud oma meeskonnaga tööd, et Kesklinna hoiukeskkond oleks kodune ning lapse huvidest ja vajadustest lähtuv. Väga suur roll lapsehoidja töös on tunnetusel – mõnele lapsele meeldib autodega mängida, teine tahab rahulikult puslet kokku panna või raamatuid vaadata ning mõni laps tahab süles olla ja teisest küljest mõni ei soovi kätt ka anda.
Mulle meeldib hoiulaste vanus, 1,5–3aastat, sest nad on nagu rikkumata valged lehed ja mina olen tõenäoliselt nende esimene pikem kontakt välismaailmaga, kus ei ole emmet ega issit. See on ka koht, kus laps saab omavanustega suhelda ja valida endale mängukaaslased. Ma olen olnud nii paljude sõpruste sündimiste juures ja andnud tagasisidet vanematele, et nende lapsed klapivad omavahel väga hästi. Tean palju sõprusi, mis on saanud alguse just Kesklinna lastehoiust ja kestavad siiani, ka peale lastehoiu lõpetamist.