1—5aastaste laste levinumad kõndimisega seotud probleemid
Lapse esimesel eluaastal jälgivad vanemad sageli erinevate oskuste omandamist ja lapse vanust arenguliste verstapostide saavutamisel. Kuigi järgnevatel aastatel ei ole arengus edenemine enam nii hästi märgatav, toimub ka väikelapse- (1—3a) ja eelkoolieas (3—5a) laste keha ja oskustega palju muutusi. Artikkel käsitleb minu kogemusele tuginedes levinumaid kõnniga seotud probleeme, millega väikelapsed ja eelkooliealised lapsed arsti või füsioterapeudi vaatevälja jõuavad.
Päkkadel kõndimine
Võrdlemisi sageli esinev mure on, et iseseisvalt püsti tõusvad lapsed on palju päkkadel. Normaalse arenguga laste puhul on see enamasti seotud stabiilsuse otsimisega – proovides leida stabiilsust seistes, sirutavad lapsed igaks juhuks ära kõik alajäsemete liigesed, sealhulgas ka hüppeliigesed, mille tulemuseks ongi päkkadel seismine. Enamasti saavad lapsed ise aru, et täistallal seismine on tegelikult mugavam ning paari nädala jooksul pärast püsti tõusmist kasutavad enda initsiatiivil ikkagi täistallal seismist. Tihti näevad terapeudid praktikas, et päkkadel seisvad lapsed ei ole tegelikult püstiseks asendiks veel valmis ja on sinna asendisse lapsevanema poolt aidatud kas toe najal või kätest hoides. Valdav enamus lapsi ei vaja püstisesse asendisse suunamist, vaid avastavad selle põneva ja uut vaatenurka pakkuva asendi ise, kui nad on selleks valmis – ära kiirusta lapse püstisesse asendisse suunamisega või seisa/kõnni temaga kätest hoides, kui ta ise veel ei seista või samme teha ei ürita. Last võib täistallale suunata kohe, kui märkad, et ta ise püsti tõustes päkkadel on. Kindlasti peaks seda tegema siis, kui paari nädala jooksul endiselt näed, et ta on seistes enamasti päkkadel. Mida kauem laps päkkadel seismist ja kõndimist harjutab, seda pikem on aeg, mis kulub selle mustri muutmiseks. Lihtsam on ennetada ja sekkuda pigem kiiremini, kui hiljem tagajärgedega tegeleda. Päkkadel kõndima hakkavate ja seda mitmed kuud või aastad valdavalt kasutavate laste puhul on päkkadel kõndimiseks enamasti mingi põhjus, miks laps seda eelistab. Põhjuseid võib olla erinevaid ja selle väljaselgitamisel ning lahenduste pakkumisel saab abiks olla füsioterapeut.
1—5 aastase lapse kõnnimustri muutused
Kõnnimustriga toimub lastel vanuses 1—5 väga palju muutusi. Üheaastased ja veidi vanemad lapsed alles alustavad iseseisvat kõndimist: sammud on ebaühtlase pikkusega ja väiksed, jalad paiknevad üksteise suhtes võrdlemisi laialt ja on sageli välja pööratud, kõnnitempo on aeglane ning käed on sageli tõstetud tasakaalu hoidmiseks. Kõik need omadused peaksid järk-järgult taanduma, kuniks viienda eluaasta ringis on lapse kõnnimuster täiskasvanu omaga võrdlemisi sarnane. Pärast iseseisva kõnni omandamist on normaalne, et laps kukub palju – see on osa õpiprotsessist ja normaalsest arengust. Arengu jaoks on samuti oluline variatiivsus ehk liikumine erinevate omadustega pindadel. Toas tähendab see liikumist nii parketi kui vaiba peal ja väikeste takistuste ületamist (nt lävepakud), õues saab harjutada kõndimist siledama pinna peal nagu asfalt, ebaühtlase pinna peal nagu muru või metsatee ning kõiksuguste erinevate takistuste ületamist (nt väiksed kivid, puupulgad, äärekivid jms). Lapsele tuleb anda võimalus erinevatel pindadel liikuda võimalikult iseseisvalt ja on normaalne, et laps tema jaoks uutel pindadel kukub. Märgata ja lähemalt uurida tasub, kui laps ka rohkem kui pool aastat pärast iseseisva kõnni omandamist endiselt veel väga palju kukub, väldib ebatasastel pindadel käimist ja takistuste ületamist või eelistab ringi liikuda enamasti kärus või süles.
Kõnnimustri korrigeerimine
Kõnnimustriga seoses jõuavad arsti või terapeudi juurde ka lapsed, kes pööravad seistes ja kõndides jalgu sisse- või väljapoole. Jalgade väljapoole pööramine alles kõndima hakanud laste puhul on tavapärane viis, kuidas laps tugipinna laiendamisega stabiilsust loob. Ka vanemate laste ja täiskasvanute puhul on teatud mahus jalgade väljapoole pööramine normipärane. Jalgade sissepoole pööramine vajab aga tähelepanu, kuna sageli kukuvad niimoodi kõndivad lapsed palju. Tugipind on väike ja nad koperdavad oma jalgade taha. Sageli istuvad jalad sissepoole kõndivad lapsed peamiselt w-istes, seega algab kõnnimustri korrigeerimine w-iste kasutamise vähendamisega.
Lapsed arenevad aga igaüks omas tempos ja nii mõnigi laps teeb asju isemoodi. Variatiivsus arengus on igati hea, aga ohumärkide äratundmine ja õigel ajal sekkumine võimaldab probleeme suurema tõenäosusega korrigeerida ning vältida pikaaegseid muresid. Põhjuseid, miks laps ühte või teist asja tavapärasest erinevalt teeb, on erinevaid. Füsioterapeudi treenitud silm ja tema tööriistakastis olevad nipid võimaldavad aru saada, kas nähtav asend või kasutatav muster on osa normaalsest arengust või midagi, millele peaks tähelepanu pöörama. Samuti oskab terapeut last suunata, kuidas teha tegevusi teistsuguse mustriga, ning anda lapsevanemale teadmised, kuidas oma last abistada.
Füsioterapeut Liis Piirsoo võtab lapsi vastu nii individuaalsetele nõustamistele kui huviringi.
Uuri lisa siit: füsioteraapia
Liis Piirsoo
Füsioterapeut
Väike Päike
Lasteklubi Väike Päike blogipostituste jagamise, refereerimise ja avaldamise tingimused.