Võimalusterohke ja loov projektõppe meetod
Viimsi Lasteaed Väike Päike näitel
Viimsi Lasteaias Väike Päike on projektõppe meetodit kasutatud alates 2017. aasta sügisest kui lasteaias käis oma kogemusi jagamas Evelin Sarapuu Eesti Reggio Emilia Ühingust. Muutus oli kiire ja sujuv, sest õpetajatel tekkis isiklik huvi ja äratundmisrõõm, asuti kohe katsetama. 2 aastat hiljem on projektõpe koha lasteaia õppetegevuses kindlustanud ning oma kogemusi jagatakse hea meelega ka teistele.
Projektõppe meetodil on kõige rohkem ühisosa just eespool mainitud Reggio Emilia tegevuskultuuriga, mille keskseks ideeks on lapse kuulamine ja talle otsustusõiguse andmine. Selmet ise õpetajana teemasid ja tegevusi valida, lähtutakse seega laste huvidest, mida püütakse rühmas märgata ja kaardistada. Projekt algab laste huvist ja lõppeb laste huvi lahtumisel. Planeerimisse kaasatakse aktiivselt nii lapsi kui ka abiõpetajaid. Käsitletav teema lõpeb lõputööga (näitus, temaatiline üritus vms). Projektõppe eesmärk on võimaldada lapsel õppekavaga sätestatud teadmisi ja oskusi omandada aktiivsel ning sisemiselt motiveeritud moel. Õpetaja suunab planeerimisprotsessi, vastutab töövõtete omandamise eest ning kujundab rühmatööoskusi. Õpetaja ei ole lastele teadmiste edasiandja, vaid suunab lapsi leidma vastuseid oma küsimustele, kontrollides, kas saadud teadmised on fakti- ja teaduspõhised. Suur rõhk on ühise töötamisoskuse kujundamisel ning lapse teadmiste ja oskuste sidumisel reaalse eluga.
Kärolin Kaarlep, Lasteaed Väike Päike direktor lisab: “Tegelikkuses pole ju vahet, kas õpetad numbreid, tähti ja häälimist teemal “Rändlinnud” või “Kosmos”, aga enne projektõppe suuna valimist lähtuti teemade puhul ikka oma mugavustsoonist – mis tundus õpetajale tuttav ja turvaline”. Lapsed on tavaliselt huvitatud sellest, mis hetkel nende ümber toimub – ei saa rääkida kevadlilledest keset lumehangesid, isegi kui kalendri järgi peaks juba olema suur sula. Õnnestunud projektide näiteid on Lasteaias Väike Päike palju, Marii Maamägi nimetab eelmisest aastast näiteks “Mina 7, Eesti 100”, “Veekogud” ja “Mina olen enda oma”.
Kõige rohkem raskusi on olnud pisemate lastega ehk sõimerühmaga, kus laste huvid ja nende märkamine laste east tulenevalt on keerulisem ja teemade valik kitsam. Selles vanuses on projektid pigem seotud mängima õppimisega, rühmas hakkama saamise toetamisega ja on õpetaja algatatud (nii-öelda kinnised projektid). Eelkooliealiste rühmas on avatud projekte teha juba lihtsam, sest lapsed on iseseisvamad ning nende teadmised ja huvid laialdasemad. Tavaliselt kasvavadki projektid välja laste vaba mängu jälgimisest ja tärganud küsimuste kuulamisest ning edasi arendamisest. Kevadel sai väga positiivse tagasiside projekt, mis õpetas lastele kooliga hakkama saamist: ühistranspordi kasutamist, lihtsamate toitude valmistamist, riiete pesemist, ajaplaneerimist, taskurahaga ümber käimist jne. Marii Maamägi selgitab: “Oluline on õpetajana lapsele vastutus anda oma otsuste eest, kuigi tahaks ise suunata näiteks kiiremalt tegutsema. Õpitakse läbi vigade ja eneseanalüüsi: kui vaatad bussiaega valesti või kulutad riietumisele liiga palju aega, jäädki bussist maha.” Läbi proovimisel ja katsetamisel on oluline osa õppeprotsessist.
Üks projekt kestab rühmas tavaliselt 4-5 nädalat ja iga tegevust dokumenteeritakse. Kui projekti alguses ja kahe projekti vahelisel ajal on rühma seinad tühjad, siis projekti edenedes täituvad need järjest enam erinevate küsimuste, loovtööde, piltide, fotode ja vastustega. Projekti lõppedes tehakse kokkuvõtteid ja vaadatakse, kas kõikidele küsimustele ikka saadi vastused või jäi midagi veel lahtiseks. Lapsevanematel on nii hea ülevaade rühmas toimuvas ja vastavalt projekti teemale on neil võimalus ka kaasatud olla. Muidugi juhtub aeg-ajalt, et projekt ei lähegi käima ja laste huvi lahtub, siis jäetakse teema pooleli ja valitakse uus.
Projektõppe puhul saab tuua otseseid paralleele Eesti elukestva õppe strateegia 2020 vahel, mille kohaselt on iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetava, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus rakendatud kõigil haridustasemetel. Lapsi kaasates ja nende huvisid arvestades, saab kõiki tegevusi loovalt siduda projekti teemaga. Iga õpetaja ju teab, et kui laps pole huvitatud, ei jää õpitu meelde. 4+4 võib olla igav matemaatika, aga kui last huvitavad dinosaurused saab selle ümber põimida huvitava jutu, kuidas ühel Stegosaurusel oli 4 õuna ja tema sõbral Türannosaurusel samuti 4, kui palju oli neil õunu kokku?
Lisaks on Väike Päike kasutusele võtnud nädala tegevuste ja õpipesade süsteemi. Selmet iga päev terve rühmaga ühte-kahte õppetegevust läbi viia, antakse lastele ette kava, mille nad nädala jooksul läbima peavad. Iga päeva tegevused saavad nad aga ise valida: kui täna pole joonistamise tuju, võib seda teha homme. Last usaldatakse ise valikuid tegema ja kasvatatakse tema enese juhtimise oskust. Kui laps saab valida endale meelepärase tegevuse ja seda algatada, anname talle ka võimaluse vastutada alustatu lõpuni viimise eest.
Projektõpe on saanud palju positiivset tagasisidet nii õpetajatelt kui lapsevanematelt. Tunnetatakse, et projekti raames on rohkem aega minna teemaga süvitsi. Õpetajad on öelnud, et nad naudivad oma tööd rohkem – enam ei ole teemade iganädalasest vaheldumisest tingitud suurt kiirust ja endal on ka põnevam. Lapse huvisid arvestades on lapsed õppeprotsessi aktiivsemalt kaasatud, neil ei ole igav, tekib vähem probleeme suure grupi motiveerimisega, mis toob endaga kaasa töisema ja rahulikuma õhkkonna rühmas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi projektõpe eeldab õpetajalt keskmisest suuremat loovust ja kohanemisvõimet, on see arendav kõigile osapooltele ja sellest võidavad kõik. Ilusad asjad saavad alguse sealt, kus mugavustsoon lõppeb.
Kristi Stahl
Väike Päike
Lasteklubi Väike Päike blogipostituste jagamise, refereerimise ja avaldamise tingimused.
