Koroonaviiruse teine laine: mida kogevad nüüd lapsed ja lapsevanemad ning kuidas neid abistada? Nõu annab psühholoog.
Alates kevadest 2020 ei ole enam meie maailm enam kunagi endine. Iga hommik algab numbrite ja negatiivsete uudistega: kui palju teste tehtud, kui palju haigestunuid, kui palju surnuid, kui palju haiglaravil. Kuidas me neid numbreid tajume? Mida kogevad lapsed ja lapsevanemad? Kuidas ärevust kontrolli all hoida? Kuidas aidata lapsel koroonahirmuga toime tulla? Teemal arutleb Väike Päike psühholoog Olga Luptova.
Mis on muutunud?
Kevadega võrreldes on muutunud tegelikult väga palju: meie kõigi teadmised COVID-ist on oluliselt suuremad. Teadlased teevad pidevalt uusi avastusi ja teste. Me oleme harjunud olema hirmul. Me teame, kui oluline on pesta käsi, mitte katsuda oma nägu ja püsida haigena kodus. Rahvarohketes kohtades kantakse üha rohkem maske, kuid valitsuse kehtestatud nõuded karmistuvad igal nädalal. Me peame olema valmis uueks distantsõppeks ja kodukontoriks nagu kevadel. On mõistetav, et see põhjustab teatavat ärevust nii lapsevanemates, ettevõtjates, töötajates, vanavanemates… kõigil on omad kogemused kevadisest eriolukorrast ja hirm, et kõik kordub taas.
Tundub, et vaid see on püsinud muutumatuna, et ravi koroonaviiruse vastu ei ole veel kättesaadav. Kuigi väga paljud spetsialistid töötavad selle nimel, et tagada meile COVID-ita elu, peame siiski elama koos viirusega.
Kas need muutused viivad meid tagasi või edasi?
Oluline on meelde tuletada, et kuidas me olukorda tajume, sõltub tegelikult meist endist. Ühest küljest on paljud koroonaviirusega seotud hirmud ja ärevused tagasi tulnud – suvi oli justkui hingetõmbepaus. Meie kogemus ütleb, et kevadine olukord oli ebameeldiv: olla isolatsioonis, piirata suhtlemist oma sõprade ja lähedastega, olla korraga töötaja, õpetaja, kokk, lapsehoidja, logistik…
Teisest küljest saame nüüd kevadisele kogemusele toetuda ja analüüsida, mida teeksime teisiti? Tänaseks teame viirusest rohkem. Teame ka endast kriisiolukorras rohkem. Täna me teame paremini, kuidas distantsõpet korraldada – koolid ja lasteaiad on samuti oma õppetunnid kätte saanud ja tegevust korrigeerinud. Teame paremini, kuidas kodukontoris tööd organiseerida nii, et terve pere saaks paremini koos toimida. Teame ka seda, et tervis on endiselt meie kõige suurem väärtus ning käitume teadlikumalt, et hoida ennast ja teisi.
Elu läheb koroonataktis edasi. Me töötame, õpime, suhtleme (võimalusel kõike distantsilt) ning arvestame sellega, mis oli ja mis on.
Mida teha, kui ärevus saab võitu?
- Olge oma tunnetest teadlikud. Selleks, et toetada last, peaks täiskasvanu ise olema rahulik ja kindel. Proovige analüüsida, milliseid tundeid koroonaviirus teis tekitab? Kas on midagi muutunud võrreldes kevadega? Kas on teil endal vaja toetust ja abi? Kas kardate liikuda ühest linnast teise või poes käia? Kas hirm ja ärevus segab teie igapäevast elu? Analüüsige ennast, võib olla vajate ise abi ja toetust. Uurimused näitavad, et praegune stressitase on täiskasvanutel keskmisest kõrgem. See tähendab, et ka lastel on raske! Just täiskasvanu peaks tagama lapsele turvatunde, mida on pidevas stressiolukorras teha väga keeruline.
- Suhelge lapsega. Uurige, mida ta viirusest teab, mida ta on kuulnud ja kust ta on seda kuulnud? Kui laps väljendab muret või hirmu, siis uurige, mida laps täpsemalt kardab (surma, koju jäämist, isolatsiooni vanavanematest ja sõpradest või hoopis midagi muud?). Peegeldage lapse tundeid ja öelge, et saate temast aru, aidake lapsel oma tunnetega toime tulla. Vältige lapse tunnete maha tegemist ja pisendamist. Rääkige koroonaviirusest ausalt: nimetage haigustunnuseid, selgitage, kuidas ennast ja teisi kaitsta ning valige eakohane suhtlusviis. Ärge koormake väikest last üle liigse infoga, aga ärge jätke teda oma mõtetega üksi või lapse küsimustele vastamata.
- Pange plaanid paika. Kevadel toimuvast on meil selles küsimuses palju abi. Mõelge perega läbi, mida ja kuidas teete, kui tuleb karantiin? Mida tegite kevadel ja mida teeksite seekord teistmoodi? Mida teete siis, kui keegi lähedastest jääb haigeks? Kuidas saate suhelda vanavanematega? Mis selleks vaja on? Kas saab seda juba praegu ette valmistada? Kui teil on kindel plaan, on ärevust vähem. Kaasake last plaanide tegemisel!
- Käituge mõistlikult. Mõnikord tekib selline minnalaskmise tunne. Lähtute hetkeemotsioonist mitte mõistusest – teiega räägib teie “tunnete” aju mitte “mõtlev” aju. Täiskasvanud on need, kes on võimelised oma tunnetega toime tulema ning arukalt oma käitumist reguleerima. Hoolitsege enda ja end ümbritsevate inimeste eest. Lähtuge soovitustest, mida Terviseamet annab. Üheskoos me hoiame teineteist tervena! Kindlasti peske käsi ja kandke avalikes kohtades maski.
Mis olukordadega pered praegu silmitsi seisavad ja mida nendega teha?
Praktilised soovitused koroonaviirusest tuleneva ärevusega toime tulemiseks.
Paljud pered puutuvad kokku allpool kirjeldatud situatsioonidega. Vaatame mõned näited läbi ning mõtleme kaasa, mida sellises olukorras teha saaks, et ärevust ja hirmu maandada:
- Laps tuleb lasteaiast/koolist koju olles surmkindel, et ta jääb koju kauaks ning ei näe oma sõpru.
Rääkige lapse tunnetest ja mõtetest. Võite isegi proovida neid hirme joonistada. Arutage koos, kust need tulnud on ning mida saab tunnetega teha? Saab plaani paika panna. Mida teeme siis kui koju jääme, kas see on nii halb? Kuidas saab sõpradega karantiinis suhelda? Varuge näiteks postmarke ja ümbrikke ning öelge, et laps võib lähedastele ka kirju saata karantiinis olles, lisaks videokõnele. Kindlasti rõhutage, et kui me kõik käitume vastutustundlikult, siis nii ulatuslikku karantiini loodetavasti ei tule. - Lapse sünnipäevapidu/võistlus/esinemine jääb ära.
Pange varakult plaanid B ja C paika. Mida saab teha siis, kui restoranid ja mängutoad on kinni? Kuidas saab teistmoodi olulist päeva tähistada? Kogemus näitab, et ka pulmasid ja lõpupidusid sai kevadise eriolukorra ajal peetud – ja väga erilisel viisil! Kindlasti ei pea toredaks peoks kutsuma kokku tervet klassitäit, aga 1-2 parima sõbraga saab pidu pidada kasvõi õues.
Keeruliseks muudab olukorra see, kui pead lapsele antud lubaduse tagasi võtma või plaane muutma. Parim võimalus on lapsele selgitada, et pikalt ette hetkel suuri pidusid või üritusi planeerida ei saa. - Laps kardab õue/lasteaeda/kooli minna, sest kardab haigestuda.
Peegeldage lapse tundeid, rääkige nendest, joonistage neid. Leidke viis, mis sobib just teie lapsele, et oma hirmudega toime tulla. Konsulteerige spetsialistiga, kui lapse hirm on niivõrd tugev, et laps ei saa sellega ise toime tulla või jääte tema abistamisel hätta. Kõige olulisem on olla lapse jaoks kohal ja tema mured ära kuulata. Mingil juhul ei tohiks tema hirme pisendada (“ah, mis juttu sa räägid”) või jätta mulje nagu tema mõtted ei oleks olulised. - Lapsevanem on nii mures, et ei luba perele kuskile minna, midagi teha…
Siin peab kindlasti täiskasvanu otsima ise abi. Kui ärevus, mis tekib seoses viiruse levikuga, on niivõrd tugev, et tekib tahtmine istuda kodus teki all ja kõike välismaailmas karta, siis oleks tegelikult vaja abi otsida. Tugispetsialistid pakuvad nõustamisteenust täna ka virtuaalselt, abi saamiseks on avatud nõuandetelefonid ja erinevad platvormid. Oma murega üksi ei tohiks keegi jääda!
Olga Luptova
Kristi Stahl
Väike Päike
Lasteklubi Väike Päike blogipostituste jagamise, refereerimise ja avaldamise tingimused.