Õpetajaks olemisest
Minu nimi on Heleri Leppik ja ma olen Rohelise rühma õpetaja. Lasteaias Väike Päike olen olnud alates aastast 2008.
Minu jaoks on töö lastega aus, julge ja vahetu. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et mitte õpetaja ei inspireeri lapsi, vaid lapsed ise juhivad oma õpiteekonda ja innustavad nii ennast kui ka teisi enda ümber. Nii kujuneb järjest turvalisem keskkond laste ümber, kus julgetakse toimetada. Õpetaja roll on luua toetav ja uudishimu üleval hoidev õhkkond. Ja mõelda hoopis nii – kui vaja olen aitamas, kui vaja jagan mõtteid, kui vaja olen abiks järelduste tegemisel. Kui ma aga õpetajana näen, et laps on suuteline seda kõike ise tegema, siis ma ei sekku, vaid lasen tal ise omas tempos areneda. Lapsepõlv ei ole võidujooks, et näha kui kiiresti suudab laps hakata lugema, kirjutama ja arvutama. See on väike aken ajas, mil õpitakse ja arenetakse individuaalselt. Igale lapsele omases tempos. Varem ei ole parem (Magda Gerber).
Tihti ei ole vaja teha muud, kui lasta lapsel laps olla ja temasse uskuda. Küll tema siis ka iseendasse usub. Ja usk teeb korda suuri tegusid. Nii nagu ka usaldus. Ja veel – minu kindel veendumus – usaldaval suhtel lapsevanemaga on oluline roll õpetaja edus.
Lugesin hiljuti ühelt tänukirjalt: “Mõtleb kastist välja” ja jäin korra iseendaga arutlema. Kui minu elukutse juures tuuakse see esile, siis… See tekitas minus ausalt öeldes kurbust. Kuidas saab üks lasteaiaõpetaja üldse kastis olla ja seal püsida? Aplaus talle, kes suudab seda kampa kasti sees hoida ja samal ajal neile süstida uudishimu, julgustama neid olema vastutustundlik, tekitama neis uurimisjanu, pakkuda rõõmu ja julgust ise avastada, ise luua, ise eksida, ise vastutada, ise mõelda ja planeerida, vajadusel ka enda eksimusi tunnistada ja edasi liikuda.
Kastis püsida ei ole ma kunagi osanud. Olen selleks liiga uudishimulik ja laisk, rääkimata sellest, et mul tegelikult puuduvad oskused kastis püsimiseks.
Laisk? Jah, olen laisk. Lugege Anna Bõkova raamatut “Iseseisev laps ehk kuidas saada laisaks emaks“. Selles raamatus ei räägita mitte teada tuntud laiskusest, vaid peetakse silmas lapse iseseisvuse arenemiseks vajalike tingimuste loomist. Peaasjalikult on see raamat mõeldud neile, kes üritavad alati viimase peal head olla, endast maksimumi anda. Ja neile, kes tahavad teada, mida teha, kui laps ütleb, et ta ei oska või ei taha ja kuidas panna teda iseendasse uskuma.
Täna usun ma “laiskusesse” täiel määral ja tunnistan endale, et lapsele on vaja anda vabadust – olla ise “laisk”, et tal oleks rõõmu ja võimalusi avastamiseks, ise mängude välja mõtlemiseks, igavlemiseks. Laiskus on kasuks tulnud ka teistele minu ümber. Õpetaja „laiskus“ kasvatab iseseisvust. Loomulikult kostub aeg-ajalt rühmas pahuralt: “Miks mina pean seda kõike ise tegema?” Õpetajana muigad kergelt, noor inimene tajub vastutust, aga ei ole veel võibolla valmis vastutama kõige eest. Ei ole hullu, kõik tuleb omal ajal. Raske treeningul, kerge lahingus, nagu öeldakse.
Veel meeldib mulle luua lihtsaid asju ja vaadata, kuidas nad kasvama hakkavad. Iga asi, iga ettevõtmine, iga pidu, iga koosviibimine, iga otsus, iga hetk on erilised, kui see tekitab osalejates tunde, et tema on oluline, et teda on märgatud ja kaasatud. Just see kaasamine tekitab ühtekuuluvustunde, mis paneb inimesi tegutsema vabatahtlikult, innuga, kirega, rõõmuga, loovalt ja elavalt. See julgustab, sulatab nii mõnegi tõkke, sellest sünnivad uued ja ägedamad ettevõtmised. Need on need hetked, kui silmanurgas pärlendama hakkab ja hing on rõõmuga täidetud.
Ma ei usu sellesse, et lasteaiaõpetaja ametit ei väärtustata meie ühiskonnas. Eelkõige peab õpetaja ise ennast väärtustama, oma tööd armastama, muutustele ja ümbritseva suhtes avatud olema, ta peab tahtma tunda neid peresid, kellega ta oma töös kokku puutub. Tegelikult on lapsevanemad tema toetusgrupp. Midagi pole teha, tänapäeva lasteaiaõpetaja peab kasvatama endas hea juhi omadusi ja vajadusel abistama ka lapsevanemaid. Ta peab olema julge ja arenema koos laste, ühiskonna ja peredega.
Võibolla aeg-ajalt kuuleme õpetajaid rääkimas, milline peaks üks lasteaialaps teatud vanuses olema, mida ta võiks juba osata, kuidas peaks käituma, kuidas olema… Aga miks ma siis ise õpetajana ehmun, solvun, tõmbun kaitsesse ja võtan seda kõike justkui rünnakuna enda suhtes, kui kuulen kõrvalt teisi kõnelemas, et milline õpetaja võiks minu lastel olla? On normaalne, et tänases ühiskonnas on ka lapsevanemad ja lapsed ootustega õpetajate suhtes, kuid ka õpetajal on ju omad ootused – kõik on vastastikune. Lapsevanem annab oma lapse ootustega sinu juurde, sina võtad ta ootustega vastu. Tegelikult lihtne. Oleme koos oma (ühiste) ootuste ja lootuste ringis. Teeme koostööd, räägime, avame ennast, saame kokku ilma hirmude ja eelarvamusteta, soojalt ja avatult. Kasvame koos, areneme koos, muretseme ja rõõmustame koos.
Soovime kõigile soojust ja ühtekuuluvustunnet ning julgust oma mõtteid välja öelda!
Kohtumiseni Väikeses Päikeses
Heleri
Lasteklubi Väike Päike blogipostituste jagamise, refereerimise ja avaldamise tingimused.
